aretus
fotol: Tessa vom Baronenschloss
Tänapäeval on tõukoerte aretuses põhilisteks eesmärkideks:
• koeratõugude kasutusomaduste säilimine ja kinnistamine põlvest põlve.
• õige tõutüübi säilitamine, mis on tõu kodumaa poolt aluseks FCI standardi loomisel.
• tõukohase iseloomu säilitamine ja edasiandmine järglastele
• pärilike haiguste süstemaatiline vältimine, teostades selektsiooni aretusse lülituvate isendite hulgas.
Seega on aretuse eesmärgiks tagada antud koerartõule omane iseloom, kasutusvaldkond, FCI kehtiva standardi järgne välimus, tüübile vastavus, mis määratud tõu kodumaa poolt ning välistades, süstemaatilise selektsiooni tulemusena, pärilike haiguste/defektide edasikandumine järgnevatele põlvkondadele.
või võrdne
ehk ligilähedane ideaalile, mis fikseeritud tõukirjelduses.
Kvaliteetne aretus toimib ja toimub just ülal loetletud tegevusi läbiviies ja arvesse võttes.
Sellised põhimõtted ja tegevuskavad peaksid olema iga kasvataja (loe:koeraomaniku, kes paaritab oma koera) eksisteerimise aluseks ning aretuskoerte (loe: isase või emase bernhardiini, kes saab järglased) valiku kriteeriumiks.
Aretusklubi "Eesti Bernhardiin" eesmärgiks bernhardiinide aretuses on säilitada ja tagada standardis määratud omaduste edasikandumine järgnevatele põlvkondadele, kasutades selleks ainult funktsionaalselt terveid bernhardiine. Aretusklubi austab tõukodumaa, Šveitsi, soovitusi ja juhiseid lühi- ja pikakarvalise bernhardiini aretustegevuses ja reeglistiku loomisel Eestis elavatele bernhardiinidele.
Standard ei ole tõlgendamiseks ega liikumiseks selle kui ideaali suunas, vaid see on reegel, mis peab olema täidetud enne, kui toimub isendite lülitumine aretustegevusse ning jälgides ja arvestades FCI reegleid koerte tervisliku (psüühilise ja füüsilise) seisundi kohta.
Seaduslik ja eesmärgipärane aretustegevus ei ole kasvatajate või koeraomanike isiklike maitseeelistuste realiseerimiseks, olles vastuolus tõu kodumaa ja/või FCI reeglitega.
Funktsionaalselt terve koera iseloom peab olema tõukohane ja koer ei tohi olla agressivne ja/või ebakindla iseloomuga. Koera funktsionaalset tervist kontrollitakse aretuskontrollis, millele eelneb tõule omase iseloomu testimine.
Funktsionaalselt terve on koer:
• kes on tõule omase iseloomuga;
• kes ei kanna geneetilisi haigusi ega varjatud defekte;
• kes on tugeva tervisega - on terve;
• kes vastab tõu kodumaa ideaaltüübile (ja seda nii raskuskeskme asukohalt kui ka “nurkadelt”);
• kelle välimik vastab 100%-liselt FCI kehtivale standardile
• kes on oma tõu tüüpiline esindaja;
• kes on harmoonilise üldilme ja õigete proportsioonidega;
• kes on tõule omase liikumisega;
• kellel ei ole standardis kirjeldatud vigu.
Ei tohi ära unustada, et bernhardiin on koer, kes on loodud töötamiseks kõrgmägedes ja lumes, hoolimata asjaolust, et meil siin Eestis on bernhardiin rohkem sõber kui lumest ja külmast päästja...
Koera funktsionaalset tervist kontrollitakse aretuskontrollis. Järgmine aretuskontroll toimub 25. juulil 2010. a. Paides.
kasulik info:
1. lühi- ja pikakarvalise bernhardiini ristandaretus:
Eesti Kennelliidu jäik seisukoht - keelatud on erinevate karvatüübiga bernhardiinide omavaheline paaritamine (see seisukoht on ainulaadne maailmas, hoolimata tõu kodumaa- Shveitsi - soovitustest ja EKL juhatusele adresseeritud kirjadest- teavitustest, et erinevate karvatüüpide omavaheline paaritamine on antud ajal ja olukorras hädavajalik).
Alates aastast 2002 , kui LK+PK paaritamine EKL poolt üldise käitumise normina keelustati, on aretuse-eriloa (paaritada erineva karvatüübiga bernhardiine omavahel) saanud vähem kui 8 kasvatajat, viimasel 3 aastal ei ole rahuldatud ühtegi samasisulist avaldust (põhjendused puuduvad). Kahjuks ei ole EKL seisukohta muutnud ka Tõu kodumaa, Shveitsi, pöördumised, kus selgitatakse muutunud olukorda ja tõus toimuvaid arenguid (2008).
EKL seisukoht põhineb FCI ringkirjal 36/1973, mis keelab ühe tõu erinevate variatsioonide omavalhelise ristamise, kui selle tõu erinevad variatsioonid kandideerivad rahvusvahelistel näitustel eraldi CACIB'ile:
"Es wird den Mitgliedern der fci ins Gedächtnis nochmals zurückgerufen, das die Kreutzung zwischen den Versciedenen Abarten ein gleichen Rasse, wenn diese abarten über verschiedene CACIB verfugen, verboten ist (FCI tuletab oma liikmetele veel kord meelde, et ristamine sama tõu erinevate variatsioonide vahel on keelatud, kui need variatsioonid kandideerivad erinevatele cacibitele)."
FCI ringkiri 36/1973: FCI_ringkiri_36-1973.jpeg
NATUKE SELGITUSEKS,
miks tõu kodumaa ja kogu ülejäänud maailm peab vajalikuks, primaarseks aretuses, pika- ja lühikarvaliste bernhardiinide omavahelist paaritamist:
MÕISTED: LÜHIKARVALINE JA PIKAKARVALINE
Mõistetest “lühikarvaline bernhardiin” ja “pikakarvaline bernhardiin” arusaamiseks on vaja teada, et lühi- ja pikakarvaline bernhardiin ei erine teineteisest mitte karvapikkuse vaid karvastruktuuri poolest.
Mõiste "lühikarvaline" on tuletatud tõlkesõnast "stockhaarig". Kuigi kõige tüüpilisem tõlge väljendile "stockhaarig" on lühikarvaline (või „stockhaar“ tõlgitakse pehme karvana), annab "Trilingual Pocket Dictionary of Canine Terminology", mis on välja antud 1991. aastal Viinis, "stockhaarig" vasteks "double coated" (kahekordselt kaetud). Saksakeelses bernhardiinisõnavaras ei tehta vahet väljenditel "kurzhaarig" ja "stockhaarig" ning põhimõtteliselt võib "stockhaarig" tõlkida ka kui "lühikarvaline". Tegelikult tuleks kõik bernhardiinid liigitada kas pikakarvalisteks või "double-coated" (või ka "rough-coated"), millest põlvnevadki pikakakarvalised bernhardiinid. Ideaalis peaks lühi- ja pikakarvalise bernhardiini karvapikkus olema enamvähem võrdne (A. Morsiani "Der Bernhardiner").
Bernhardiinidel põhjustab mõlema tüübi puhasaretus mitmeid probleeme, nagu näiteks:
1.tüübikadu (lihtustatult öeldes tekib kaks uut tõugu ja neist kumbki ei vasta enam bernhardiini standardile, seda nii lühikarvalise bernhardiini puhul, kes hakkab sarnanema koerale keda tuntakse ka nimetusega “Swiss Catle dog” ja oli levinud Shveitsis kui tavaline õuekoer; kui ka pikakarvalise bernhardiini puhul, kes on geneetiline hübriid erinevatest tõugudest, ning kelle puhasaretus võib viia mittevastavuseni standardis kirjeldatud koerale),
2.pikakarvalise bernhardiini puhasaretuse tagajärjeks on avatud silma kujunemine ja/või krussis karva teke (mõlemad on standardis kirjeldatud kui vead; karvkate on pikk ja/või laines , rohkearvuline, puhevil- mitte seljale liibuv, karv on nn. “tsau-tsau karv”) ning karvastruktuuri muutumine tõule mittevastavaks, bernhardiini karv peab olema vastav mäestikukoerale, karv ei tohi lasta lund nahale lähedale, ega siduda lund enda karvakihtide vahele,
3.lühikarvalise bernhardiini puhasaretusel lüheneb saba pikkus (standardi järgselt peab saba viimane lüli olema vähemalt kannaliigese kõrgusel, mitte sellest kõrgemal),ilmnevad muutused välimuses (pea kuju muutub kitsamaks, kolp pealt ümaramaks, madaldub otsaesine jne), mis ei vasta enam FCI standardile.
4.väheneb geneetiline mitmekesisus.
NB! nb! NB! NB! NB! NB! NB! nb! nb! nb! nb! nb!
Seetõttu on Šveitsi Künoloogilise Ühingu (Schweizerischen Kynologischen Gesellschaft) taotlusel FCI poolt vastu võetud juhend nr 16 (10.09.1975), mis reguleerib lühi- ja pikakakarvalise bernhardiinide segaaretust.
FCI juhend nr 16 (10.09.1975): fci_juhend_16.jpeg ja selle tõlge:FCI_juhend_nr16_tolge.pdf
Hädavajalik on kasutada pikakarvalise bernhardiini aretuses lühikarvalist bernhardiini vähemalt igas kolmandas põlvkonnas (Dr. Antonio Morsiani "Der Bernhardiner"). Samuti tagab sage lühi- ja pikakakarvalise bernhardiini omavaheline paaritamine (mõlemal karvatüübil) ühtlustatud ja õige karvapikkuse ning karvastruktuuri.
Tõu kodumaa tõuorganisatsiooni soovitused lühi-ja pikakarvaliste bernhardiinide ristandaretuseks: SchreibenEstland.pdf ja nende tõlge: SchreibenEstlandtolge.pdf
Šveitsi Bernhardiinide Klubi juhised bernhardiiniaretajatele ja tõuklubidele terves maailmas, mida toetab WUSB, peab lühi- ja pikakarvalise ristandaretust antud hetkel (alates 2008) hädavajalikuks.
Hetkel on Eesti ristandaretuse teostamiseks vaja saada Eesti Kennelliidu juhatuse eriluba, milleks tuleb EKL juhatusele esitada avaldus koos tõuorganistatsiooni seisukohga.
2.
teist tüüpi bernhardiini ARETUSES KASUTAMINE:
(mitte FCI standardi järgse või mitte mäestikukoeratüüpi)INGLISE STANDARD: Suur-Britannias ei ole kasutusel FCI standard (2004), Suur-Britannias ja Iirmaal kehtib standard, mis koostati FCI vana standardi ja Suur-Britannia enda vana standardi põhjal.
(Seega, palun olla kasvatajatel ettevaatlik/teadlik sellest asjaolust, eriti kui soovitakse bernhardiine importida.)
Siin alalõigus analüüsime „klassikalist inglise tüüpi“, mis erineb sellest tüübist, mida tõu kodumaal ja FCI standardijärgselt, eelistatakse, eelkõige pea osas.
Sellele tüübile on iseloomulik keskmine suurus ja massiivsus, koos tugeva luustruktuuriga, tasakaal kere ja jäsemete vahel, küünarnukini ulatuv rind, sageli lühikesed jalad, märkimisväärne suurus, isased võivad kaaluda 90...100 kg. Kasukas on väga tihe ja sile, valgel karval esinevad mustad või tumedad plekid ning mask on sageliväikese valge osaga.
Pea, inglise tüübil: nurk koljulae ja ninajoone vahel on vale või puudub täielikult.
(Joonise autor on Dr. Antonio Morsiani)"Konvergentne" nurk koljulae ja ninajoone vahel ideaaltüüpi, MÄESTIKUTÜÜPI, koeral
"Paralelism" (vana inglise tüüp), FCI standardi järgi viga, nurk koljulae ja ninajoone vahel puudub
"Divergency" (vana inglise tüüp), FCI standardi järgi viga, nurk koljulae ja ninajoone vahel vale
Pea massiivne, ruutja koonuga, piisava sügavusega, nina on lai ja nurgeline, nasaalne sild pole alati lame, ees ja külgedelt rõhutatud kortsud, lõuad on tugevad ja väga robustsed. Käär või tanghambumus. Taanduv stop, pigem lame lõualihas, laiad, korralikult asetsevad kõrvad. Ilme on alalahke. Suur lott, küllaltki pikk kael. Ribid on hästi arenenud kõigis kolmes suunas. Kõht on küllaltki otse, tagaosa on pikk ja tihti nõgus. Käpad on äärmiselt tugevad. Kassikäpp. Väga hästi arenenud kintsud. Liikumisviis tavaline, kergelt ärev.
AMEERIKA STANDARD:
Ameerika ei võtnud vastu 2004 aastal FCI-s kehtima hakanud uut standardit, seega palun olla kasvatajatel ettevaatlik-teadlik sellest asjaolust, eriti kui soovitakse importida bernhardiine....
Suurima kriitika osaliseks on USA bernade puhul saanud jäsemete lühidus (vahemaa küünarnuki ja maa vahel on sageli vähem kui 50 % turjakõrgusest), väiksem kasv ja madalam raskuskese, mis eristab neid tugevalt FCI bernatüübist (sh. nii šveitsi tüübist, kui ka saksa tüübist).
Aga kõige kritseeritavam osa ameerika tüüpi berna (kere) ülesehitus, mis toob nad lähemale rohkem SLK'le kui mäestikukoera tüübile. Valed nurgad (ülinurgetunud) taga ja lai, tugevalt längus laudjas, nagu on omane SLK'le (Saksa lambakoer) või isegi veel rohkem längus.Nina väike ja ümar, kõrvad asetsevad madalal kuna kolp ei ole õige kujuga - ümar (Babyface+puppytype). Pea näib infantiilne, mistõttu tihti ameerika tüüpi kirjeldatakse kui suurt kutsikat. Koon lühike, ja ümaravõitu.
(Joonise autor on Dr. Antonio Morsiani)
Ülal: õigete nurkadega bernhardiin, FCI standard
Siin: Ameerika tüüpi bernhardiini nurgad, ei vasta FCI standardile.
Aretusklubi ei soovita kasutada aretuses inglise või ameerika tüüpi bernhardiine, või bernhardiine kelle teise või kolmanda põlvkonna eelasete seas on inglise või ameerika tüüpi bernhardiine, kuna:
*inglise või ameerika tüüpi bernhardiin ei vastada FCI standardile
(Ühendkuningriigis ,sealhulgas ka Kanadas ja Austraalias, Iiri Vabariigis ja Ameerika Ühendriigis ei ole kasutusel FCI standard bernhardiinidele, mis hakkas kehtima 2004 aastal; neis riikides on oma standard, mis ei vasta FCI standardile) ja ei oma õiget tõutüüpi.
Kahtluste tekkimisel oma koera suhtes külasta aretuskontrolli.
*erinevate tõutüüpide segamine võib anda järglastel, pesakondades,ootamatuid ja mittesoovitud tulemusi. Pärilikkuse reegleid arvesse võttes, on loodud eeldused, et terve pesakond või osa sellest, ei sarnane tõu kodumaa poolt määratud tüübile ja/või FCI uuele standardile.
Tulemused võivad avalduda juba esimeses põlves, kuid võivad avalduda ka järgmistes põlvedes, mis nullivad Teie, kui Kasvataja, töö ja püüdlused tegutseda aretuse eesmärke silmas pidades ja neid järgides. Kui negatiivsed tulemused avalduvad edasistes põlvedes ning Teie mõtlematuse eest peavad vastutama teised koeraomanikud, kes pahaaimamatult on usaldanud teie, kasvataja, aretustööd, on tulemused eriti kurvad,
*ameerika tüübil võivad valed nurgad põhjustada terviseprobleeme liigestes (muutunud on vaagna ja põlve vaheline nurk, põlve asend ja kannaliigese asend, suurem koormus langeb, muutunud jalgade asendi tõttu, selgroolülidele - on täheldatud selgroolülide vaheliste kudede tihenemist ja luustumist jne.).
3. Piirangud:
3.1 Isasel koeral ei tohi paarituse hetkel olla EKL tõuraamatus järglasi rohkem kui 40,
Efektiivne populatsioonimaht on näitaja, mille abil saab võrrelda populatsiooni käitumist ning geneetiliste protsesside toimumist võrdluses „ideaalse“ panmiktilise populatsiooniga. Panmiktiline populatsioon on selline populatsioon, kus kõik isendid ristuvad vabalt ning valikut ei toimu.
NB! NB!
Kui efektiivne populatsioonimaht on alla 100 loetakse populatsioon väga kriitilises seisus olevaks, kui alla 500, siis loetakse populatsioon kriitilises seisus olevaks. (vaata, loe: Katariina Mäki. Pienten populaatioidenjalostus.
tõlge:vaikeste_populatsioonide_zootehnika.pdf),
(vaata allolevat joonist - Eesti bernhardiinide efektiivsepopulatsiooni näitajaja on väga madal - vaid aastal 2007 oli see vaevu 50, teistel aastatel veelgi madalam)
Efektiivse populatsioonimahu arvutamisel kasutatakse valemit:
4*Nm*Nf
Ne =-------------------
(Nm*Nf )
kus Ne on efektiivne populatsioonimaht, Nm on aretuses kasutatud isasloomade arv ja Nf aretuses kasutatud emasloomade arv.
Efektiivne populatsioonimaht on tähtis vahend, mida kasutatakse aretajate töö tegeliku tulemuse hindamisel – kas populatsioon on piisav, et ära hoida geneetilise mitmekesisuse tõsist kahanemist. Populatsioonis toimub kiire keskmise lähisuguluse kasv ning geneetilise mitmekesisuse kadumine (homosügoodistumine).
Efektiivne populatsioonimaht ei tähenda mitte isendite arvu populatsioonis, vaid võtab selle asemel arvesse nö idealiseeritud populatsiooni.
Selgituseks: Idealiseeritud populatsioonis (arvestuste aluseks, mille tulemusel on võimalik teha statistikat olemasoleva reaalsusega võrreldes) on aretusloomade arv ajas muutumatu ja mõlemas soos võrdne. Loomi ei selekteerita, impordita ega ekspordita, ning nad paarituvad juhuslikult.
Seda kõike ei juhtu kunagi reaalses populatsioonis, kus aretuses kasutatavate isaste arv on tavaliselt väiksem kui emaste arv.
Efektiivset populatsioonimahtu vähendab drastiliselt see, kui kasutatavate isaste arv on madal(reaalses olukorras, paaritustel teataval alal, näiteks Eestis), sest efektiivne populatsiooni suurus ei saa kunagi olla suurem kui neljakordne arv selle soo esindajaid, kumba vähem kasutatakse. Näiteks kui 10 isast kasutatakse 1000, 10000 või ka 50000 emase kohta, siis ei ole efektiivne populatsiooni maht ikkagi suurem kui 4 x 10 — ehk siis 40.
Eeltoodu põhjal on vaja tagada et aretusisaseid üle ei kasutataks, kuna see võib omakorda põhjustada "matadoor isase" efekti.
Matadoor isase efekti puhul ei ole välistatud, et me kanname oma populatsioonis edasi nn varjatult esinevaid defektseid geene ning oleme lisanud need defektsed geenid väga väga suurele arvule järgmise põlvkonna isenditest (kes kõik on matadoor isase järglased). Ja vähendame samas ka geneetilist mitmekesisust.
Soovituslik on, et aretusisasel võib olla järglasi tema eluaja jooksul kuni 5% kogu tõu populatsioonist selles riigis produktiivses perioodis (bernhardiinidel puhul loetakse selleks üldjuhul 5 aastat, st 2...7 eluaasta).
Või alternatiivina kuni 25% registreeritud kutsikatest ühe aasta jooksul - ka siin tuleb jälgida produktiivset iga. Võimalusel soovitatakse minna 2% peale kutsikate arvust produktiivses eas (kui pole muid piiravaid tegureid, mistõttu tuleks lubada rohkem järglasi).
Eesti Bernhardiinide populatsiooni statistika
aastatel 2003-2007
Eesti sündis 5 aasta (vahemikus 2003...2007) jooksul keskmiselt 141 kutsikat aastas, siis 5 aasta peale teeb see 705 kutsikat, seega 5% 705-st või 25% 141-st -
oleks normaalne ca 35 kutsikat aretusisase eluaja jooksul.
On loomulikult parem, kui suudetaks saavutada 4% või 3% ühe isase kohta populatsioonis(st ca 21 järglast aretusisase eluea jooksul).
Sel juhul jääks mõne aasta pärast tekkiva riski (defektsete geenide esinemissagedus) oht märksa väiksemaks ja oleks oluliselt lihtsam ka kiiresti tekkida võivatele ohtudele (geneetilisi haigusi edasikandvad liinid) reageerida.
Kui piirata isase järglaste arv ideaalseks (2% kogu tõu populatsioonist), siis võiks ühel aretusisasel olla kuni 14 järglast. (Kahjuks ei ole sellisele idaalsele tasemele veel võimalik Eesti olukorda viia, arvestades meie georgaafilist kaugust bernhardiinide, kui mäestikukoerte, peamistest kvaliteetsetest aretuskoerte asumist).
Bernhardiinide efektiivse populatsioonimahu muutus Eestis aastatel 1996...2008
ja 13 aasta kogu efektiivne populatsioonimaht (KOKKU) - 13 aasta efektiivne populatsioonimaht kokku, ei ole antud suhtarvuna, vaid on matemaatiline summa arvestusperioodi aastatest.
3.2 aretuses tohib kasutada ainult bernhardiine, kellel on läbitud iseloomutest ja aretuskontroll positiivse tulemusega,
3.3 aretuses tohib kasutada ainult bernhardiine, kellel on puusaliigese düsplaasia A või B ja küünarliigese düsplaasia 0 või I, II,
3.4 erandjuhul võib aretuses kasutada bernhardiine, kellel on puusaliigese düsplaasia C või küünarliigese düsplaasia II paaritades neid bernhardiiniga, kellel on puusaliigese düsplaasia A või B ja küünarliigese düsplaasia 0; kui kasutate aretuses bernhardiini, kelle on puusaliigese düsplaasia C, siis veenduge et tema vanemate ja/või vanavanemate puusaliigese düsplaasia pole D või E (soovitavalt ka mitte HD-C)
3.5 kasvatajal peab olema registreeritud kennelnimi.
25.03.2009
täiendatud 08.03.2010
Kaspar Rammo
Piret Rosumovski
