Lühi- ja pikakarvalised bernhardiinid – päritolu, erinevused ja geneetika

Bernhardiinide päritolu
11.sajandil rajasid mungad kõrgele Suurde Püha Bernardi kurusse, mis asub 2469 meetrit merepinnast kõrgemal, hospiitsi puhkepaigaks reisijatele ja palveränduritele, hiljem ka kloostri. Seal peeti alates 17. sajandi keskpaigast suuri mäestikukoeri valve- ja kaitsekoertena. Selliste koerte olemasolu on dokumenteeritud pildiliselt alates 1695. aastast ja hospiitsi kirjalikes dokumentides 1707. aastal. Koeri hakati peagi kasutama seltsikoertena ja eriti lumes ja udus ära eksinud reisijate päästekoertena. Teadete kaudu paljude reisijate päästmisest „valgest surmast“ nende koerte poolt, mida avaldati mitmetes keeltes ja sõdurite sõnalistes teadetes, kes läbisid kuru Bonaparte´i armeega 1800. aastal, levitasid bernhardiinide, keda tol ajal kutsuti Barry–koerteks, 19. sajandi jooksul üle kogu Euroopa. Legendaarne koer „Barry“ sai päästekoera epitoomiks. Bernhardiinide otsesed eellased olid selle piirkonna suured karjakoerad, kellest mõne generatsiooni jooksul kindla ideaaltüübi poole püüeldes aretati tänapäevane tõug.
Berni lähedalt Hollingenist pärit Heinrich Schumacher oli esimene, kes 1867. aastal hakkas pidama põlvnemistabeleid oma koerte kohta.
1884. aasta veebruaris alustati „Schweizerisches Hundesstammbuch“ (SHSB), Šveitsi koerte tõu-raamatu, pidamist. Kõige esimene sissekanne oli bernhardiin „Leon“ ja 28 järgnevat sissekannet puudutasid samuti bernhardiine. 15. märtsil 1884 asutati Basle´s Schweizerische St. Bernhardsclub (Šveitsi Bernhardiini Klubi). 2. juunil 1887 toimunud rahvusvahelisel künoloogiakongressil tunnistati bernhardiin ametlikult Šveitsi tõuks ning kinnitati tõustandard. Sellest ajast peale on bernhardiini Šveitsi rahvuskoer.
On kaks variatsiooni bernhardiine: lühikarvaline variatsioon ja pikakarvaline variatsioon. Algselt oli tõug lühikarvaline – pikakarvalised koerad ei sobi tööks mägedes – ja pikakarvaline variatsioon on hilisem aretus. Siiski on tegemist ühe tõuga, kaht variatsiooni eraldada ei saa.

Pikaarvaliste bernhardiinide päritolu
Albert Heim ja Heinrich Schumacher usuvad, et Püha Bernhardi kloostri mungad ristasid oma koeri newfoundlandi koertega nende päästeoskuste pärast. Heim annab ristamise alguseks 1830. aasta , kuna Schumacher ütleb vaid et Barry “oli vana bernhardiinitõu esindaja, mis oli enne newfoundlandi koertega ristamist.” Schumacher kirjeldas ristandi tulemust kui punase-valgelaigulise karvaga “tohutusuure peaga ja tänaseni saavutamata suuruse ja turske kehaehitusega” koeri.
Prior Deleglise kirjutab oma kirjas proua von Tschudile, et “kaks newfoundlandi koera, kelle me eelmisel talvel Stuttgart´ist saime, on väga ilusti suureks kasvanud, eriti isane, kes võtab oma kohustusi mägedes täita väga hästi”. Siiski, algne ristamine newfoundlandi koeraga, mille tulemusel saadi pikakarvaline bernhardiin, võib olla segasem, kui arvati. Need newfoundlandi koerad, keda eelnevalt mainiti, tulid Stuttgardist umbes 1830. aastal. Sel ajal tegeles Heinrich Essig eksperimendiga, mille käigus ristati newfoundlandi koeri ja bernhardiine suurte pürenee mäestikukoertega. Usutakse, et nende ristamiste käigus saadi esimesed leonbergerid.
Leonbergeri tõugu mainitakse esmakordselt 1846. aastal, 14 aastat pärast Heim’i ja Schumacheri teatatud esimest ristamist. See ei välista siiski seda võimalust, et leonbergeril võis olla keskne roll pikakarvalise bernhardiini kujunemisel. On teada, et Essig kasutas hospiitsist pärit bernhardiine ja saatis vastutasuks kaks leonbergerit vastu. Newfoundlandi koer on kahtluseta leonbergeri otsene eelkäija. On küsitav, kas just leonbergerid, newfoundlandi koerad või mõlemad andsid tulemuseks pikakarvalise bernhardiini.

Karvatüübid ja nende päritavus
Mõistetest “lühikarvaline bernhardiin” ja “pikakarvaline bernhardiin” arusaamiseks on vaja teada, et lühi- ja pikakarvaline bernhardiin ei erine teineteisest mitte karvapikkuse vaid karvastruktuuri poolest.
Geneetikute ja aretajate seas on üldlevinud seisukoht, et bernhardiinide karvatüüp on kont-rollitud paari autosoomsete aleelide poolt. Lühikarvalisust edasikandev aleel on dominantne ja pikakarvalisust edasikandev aleel on retsesiivne. Pikk karvatüüp on alati autosoomne retsesiivne tunnus.
Pikakarvaline bernhardiin saab mõlemalt vanemalt ühe retsessiivse aleeli lühikarvalisusele. Pikakarvalised bernhardiinid on seetõttu alati homosügootsed. Paaritades omavahel kahte pikakarvalist bernhardiini saadakse alati pikakarvalised kutsikad.
Lühikarvalisel bernhardiinil vähemalt üks vanematest kannab dominantset aleeli lühikarvalisusele. Kui lühikarvaline bernhardiin on homosügootne, st on mõlemalt oma vanemat saanud dominantse aleeli lühikarvalisusele, siis on kõik tema järglased lühikarvalised.
Lühi- ja pikakarvaliste berhardiinide omavahelise paaritamise tulemusena homosügootset lühikarvalist bernhardiini praktiliselt enam ei eksisteeri. Enamus lühikarvalisi bernhardiine on heterosügootsed ühe dominatse aleeliga lühikarvalisusele ja ühe retsesiivse aleeliga pikakarvalisusele. Paaritades omavahel kahte lühikarvalist bernhardiini on tulemuseks ainult lühikarvalised kutsikad kui vähemalt üks vanematest on homosügootne lühikarvalisusele.
Kui omavahel paaritades kahte lühikarvalist bernhardiini on kasvõi üks kutsikas pesakonnast pikakarvaline, tõendab see, et mõlemad vanemad on heterosügootsed ühe retsesiivse aleeliga pikakarvalisusele.
Ideaalis peaks lühi- ja pikakarvalise bernhardiini karvapikkus olema enamvähem võrdne ja on vajalik kasutada pikakarvalise bernhardiini aretuses lühikarvalist bernhardiini vähemalt igas kolmandas põlvkonnas. Sage lühi- ja pikakarvalise bernhardiini omavaheline paaritamine tagab mõlemal karvatüübil ühtlustatud ja õige karvapikkuse ning karvastruktuuri.

Tabel 1. Bernhardiinide karvapikkus.

Kehapiirkond

Karvapikkus

Lühikarvalistel, cm

Pikakarvalistel, cm

Kehal (torso), kuni

2,5 … 3

4

Tagakehal, kuni

5

8

Valge kaelus, kuni

6…7

7…9

Bernhardiinidel põhjustab kummagi variatsiooni eraldi aretamine mitmeid probleeme:
1. tüübikadu (lihtsustatult öeldes tekib kaks uut tõugu ja neist kumbki ei vasta enam bernhardiini standardile; seda nii lühikarvalise bernhardiini puhul, kes hakkab sarnanema koerale, keda tunti nimetusega “Swiss Catle dog” ja kes oli levinud Šveitsis kui tavaline õuekoer; kui ka pikakarvalise bernhardiini puhul, kes on geneetiline hübriid erinevatest tõugudest, ning kelle puhasaretus viib mitte-vastavuseni standardis kirjeldatud koerale);
2. pikakarvalise bernhardiini puhasaretuse tagajärjeks on avatud silma kujunemine ja/või krussis karva teke (mõlemad on standardis kirjeldatud kui vead; karvkate on pikk ja/või laines, rohkearvuline, puhevil) ning karvastruktuuri muutumine tõule mittevastavaks;
3. lühikarvalise bernhardiini puhasaretusel lüheneb saba pikkus (standardi järgselt peab saba viimane lüli olema vähemalt kannaliigese kõrgusel, mitte sellest kõrgemal), ilmnevad muutused välimuses, mistõttu koer ei vasta enam standardile;
4. väheneb geneetiline varieeruvus.

Kasutatud materjalid:
FCI – Standard Nr. 61 ST. BERNHARDSHUND (BERNHARDINER).
Antonio Morsiani „Der Bernhardiner” Kynos, 1995.
Albert De la Rie „The Saint Bernard Classic.” Kansas City 1974.
R. D. Crawford, Glenda Loomis „Inheritance of short coat and long coat in St. Bernard dogs” The Journal of Heredity 69:266-267. 1978.
Das Naturhistorische Museum der Burgergemeinde Bern „Saint Bernard Dog” (vaadatud 02.10.2016).
Albert Heim „Geschichte des St. Bernhardshundes.” Schweizerische St. Bernhardsklub, 1927.

Kaspar Rammo
18.10.2017