Lühi- ja pikakarvalised bernhardiinid – päritolu, erinevused ja geneetika

Bernhardiinide päritolu

11.sajandil rajasid mungad kõrgele Suurde Püha Bernardi kurusse, mis asub 2469 meetrit merepinnast kõrgemal, hospiitsi puhkepaigaks reisijatele ja palveränduritele, hiljem ka kloostri. Seal peeti alates 17. sajandi keskpaigast suuri mäestikukoeri valve- ja kaitsekoertena. Selliste koerte olemasolu on dokumenteeritud pildiliselt alates 1695. aastast ja hospiitsi kirjalikes dokumentides 1707. aastal. Koeri hakati peagi kasutama seltsikoertena ja eriti lumes ja udus ära eksinud reisijate päästekoertena. Teadete kaudu paljude reisijate päästmisest „valgest surmast“ nende koerte poolt, mida avaldati mitmetes keeltes ja sõdurite sõnalistes teadetes, kes läbisid kuru Bonaparte´i armeega 1800. aastal, levitasid bernhardiinide, keda tol ajal kutsuti Barry–koerteks, 19. sajandi jooksul üle kogu Euroopa. Legendaarne koer „Barry“ sai päästekoera epitoomiks. Bernhardiinide otsesed eellased olid selle piirkonna suured karjakoerad, kellest mõne generatsiooni jooksul kindla ideaaltüübi poole püüeldes aretati tänapäevane tõug.
Berni lähedalt Hollingenist pärit Heinrich Schumacher oli esimene, kes 1867. aastal hakkas pidama põlvnemistabeleid oma koerte kohta.
1884. aasta veebruaris alustati „Schweizerisches Hundesstammbuch“ (SHSB), Šveitsi koerte tõuraamatu, pidamist. Kõige esimene sissekanne oli bernhardiin „Leon“ ja 28 järgnevat sissekannet puudutasid samuti bernhardiine. 15. märtsil 1884 asutati Basle´s Schweizerische St. Bernhardsclub (Šveitsi Bernhardiini Klubi). 2. juunil 1887 toimunud rahvusvahelisel künoloogiakongressil tunnistati bernhardiin ametlikult Šveitsi tõuks ning kinnitati tõustandard. Sellest ajast peale on bernhardiini Šveitsi rahvuskoer.
On kaks variatsiooni bernhardiine: lühikarvaline variatsioon ja pikakarvaline variatsioon. Algselt oli tõug lühikarvaline – pikakarvalised koerad ei sobi tööks mägedes – ja pikakarvaline variatsioon on hilisem aretus. Siiski on tegemist ühe tõuga, kaht variatsiooni eraldada ei saa.

Pikaarvaliste bernhardiinide päritolu

Albert Heim ja Heinrich Schumacher usuvad, et Püha Bernhardi kloostri mungad ristasid oma koeri newfoundlandi koertega nende päästeoskuste pärast. Heim annab ristamise alguseks 1830. aasta , kuna Schumacher ütleb vaid et Barry “oli vana bernhardiinitõu esindaja, mis oli enne newfoundlandi koertega ristamist.” Schumacher kirjeldas ristandi tulemust kui punase-valgelaigulise karvaga “tohutusuure peaga ja tänaseni saavutamata suuruse ja turske kehaehitusega” koeri.
Prior Deleglise kirjutab oma kirjas proua von Tschudile, et “kaks newfoundlandi koera, kelle me eelmisel talvel Stuttgart´ist saime, on väga ilusti suureks kasvanud, eriti isane, kes võtab oma kohustusi mägedes täita väga hästi”. Siiski, algne ristamine newfoundlandi koeraga, mille tulemusel saadi pikakarvaline bernhardiin, võib olla segasem, kui arvati. Need newfoundlandi koerad, keda eelnevalt mainiti, tulid Stuttgardist umbes 1830. aastal. Sel ajal tegeles Heinrich Essig eksperimendiga, mille käigus ristati newfoundlandi koeri ja bernhardiine suurte pürenee mäestikukoertega. Usutakse, et nende ristamiste käigus saadi esimesed leonbergerid.
Leonbergeri tõugu mainitakse esmakordselt 1846. aastal, 14 aastat pärast Heim’i ja Schumacheri teatatud esimest ristamist. See ei välista siiski seda võimalust, et leonbergeril võis olla keskne roll pikakarvalise bernhardiini kujunemisel. On teada, et Essig kasutas hospiitsist pärit bernhardiine ja saatis vastutasuks kaks leonbergerit vastu. Newfoundlandi koer on kahtluseta leonbergeri otsene eelkäija. On küsitav, kas just leonbergerid, newfoundlandi koerad või mõlemad andsid tulemuseks pikakarvalise bernhardiini.

Karvatüübid

Mõistetest “lühikarvaline bernhardiin” ja “pikakarvaline bernhardiin” arusaamiseks on vaja teada, et lühi- ja pikakarvaline bernhardiin ei erine teineteisest mitte karvapikkuse vaid karvastruktuuri poolest.

Lühi- ja pikakarvaline bernhardiin.

Lühi- (vasakul) ja pikakarvaline bernhardiin. Foto: Fondation Barry.

 

Mõiste “lühikarvaline” on tuletatud tõlkesõnast “stockhaarig“. Kuigi kõige tüüpilisem tõlge väljendile “stockhaarig” on tänapäeval lühikarvaline („stockhaar“ tõlgitakse pehme karvana!), annab “Trilingual Pocket Dictionary of Canine Terminology“, mis on välja antud 1991. aastal Viinis, “stockhaarig” vasteks “double coated” (kahekordselt kaetud). Saksakeelses bernhardiinisõnavaras ei tehta vahet väljenditel “kurzhaarig” („kurz” – lühike) ja “stockhaarig” ning põhimõtteliselt võib ka “stockhaarig” tõlkida kui “lühikarvaline”.
Keerulisem on väljendiga „pikakarvaline”. Esimeses tõustandardis on kirjeldatud pikakakrvalise bernhardiini karva keskmise pikkusega, mitte lühikarvalist („...die nicht stockhaarig, sondern mittellang…”). Samasuguselt kirjeldab pikakarvalise bernhardiini karvapikkust ka 1981. aastal vastu võetud FCI tõustandard. Kui saksakeelses bernhardiinisõnavaras on üldldevinud mõiste “langhaarig”, siis ingliskeelses bernhardiinisõnavaras kasutatakse selle vastena  võrdselt nii “longhaired” kui ka “rough coated“. J. Silvet annab oma Inglise-Eesti sõnaraamatu 1948. a. väljaandes sõna „rough” vastuseks „kare”, „karm”.
Bernhardiinil, nagu enamikel koertel, on kahekihiline karvkate (“double coated”), iga karvafoliikul sisaldab 1-2 primaarset karva ja mitmeid sekundaarseid karvu. Primaarsed karvad on pikemad, paksemad ja jäigemad ning moodustavad kattekarvastiku. Sekundaarsed karvad on peenemad ja pehmemad ning moodustavad aluskarvastiku. Kattekarvastiku ja aluskarvastiku moodustavate karvade hulk ja suhe varieerub vastavalt väliskeskkonna tingimustele ja hormonaalsetele mõjudele.
Seega tuleks mõista pikakarvalisust suhtelisena ja see väljendab pigem karvastruktuuri, ideaalis peaks lühi- ja pikakarvalise bernhardiini karvapikkus olema enam-vähem võrdne.

Karvatüüpide päritavus

Geneetikute ja aretajate seas on üldlevinud seisukoht, et bernhardiinide karvatüüp on kontrollitud paari autosoomsete alleelide poolt. Lühikarvalisust edasikandev alleel on dominantne ja pikakarvalisust edasikandev alleel on retsesiivne. Pikk karvatüüp on alati autosoomne retsesiivne tunnus.
Pikakarvaline bernhardiin saab mõlemalt vanemalt ühe retsessiivse alleeli lühikarvalisusele. Pikakarvalised bernhardiinid on seetõttu alati homosügootsed. Paaritades omavahel kahte pikakarvalist bernhardiini saadakse alati pikakarvalised kutsikad.
Lühikarvalisel bernhardiinil vähemalt üks vanematest kannab dominantset alleeli lühikarvalisusele. Kui lühikarvaline bernhardiin on homosügootne, st on mõlemalt oma vanemat saanud dominantse alleeli lühikarvalisusele, siis on kõik tema järglased lühikarvalised.
Lühi- ja pikakarvaliste berhardiinide omavahelise paaritamise tulemusena homosügootset lühikarvalist bernhardiini praktiliselt enam ei eksisteeri. Enamus lühikarvalisi bernhardiine on heterosügootsed ühe dominatse alleeliga lühikarvalisusele ja ühe retsesiivse alleeliga pikakarvalisusele. Paaritades omavahel kahte lühikarvalist bernhardiini on tulemuseks ainult lühikarvalised kutsikad kui vähemalt üks vanematest on homosügootne lühikarvalisusele.
Kui omavahel paaritades kahte lühikarvalist bernhardiini on kasvõi üks kutsikas pesakonnast pikakarvaline, tõendab see, et mõlemad vanemad on heterosügootsed ühe retsesiivse alleeliga pikakarvalisusele.
Ideaalis peaks lühi- ja pikakarvalise bernhardiini karvapikkus olema enamvähem võrdne ja on vajalik kasutada pikakarvalise bernhardiini aretuses lühikarvalist bernhardiini vähemalt igas kolmandas põlvkonnas. Sage lühi- ja pikakarvalise bernhardiini omavaheline paaritamine tagab mõlemal karvatüübil ühtlustatud ja õige karvapikkuse ning karvastruktuuri.

Tabel 1. Bernhardiinide karvapikkus.

Kehapiirkond

Karvapikkus

Lühikarvalistel, cm

Pikakarvalistel, cm

Kehal (torso), kuni

2,5 … 3

4

Tagakehal, kuni

5

8

Valge kaelus, kuni

6…7

7…9

Bernhardiinidel põhjustab kummagi variatsiooni eraldi aretamine mitmeid probleeme:
1. tüübikadu (lihtsustatult öeldes tekib kaks uut tõugu ja neist kumbki ei vasta enam bernhardiini standardile; seda nii lühikarvalise bernhardiini puhul, kes hakkab sarnanema koerale, keda tunti nimetusega “küherhunde” ja kes oli levinud Šveitsis kui tavaline õuekoer; kui ka pikakarvalise bernhardiini puhul, kes on geneetiline hübriid erinevatest tõugudest, ning kelle puhasaretus viib mittevastavuseni standardis kirjeldatud koerale);
2. pikakarvalise bernhardiini puhasaretuse tagajärjeks on avatud silma kujunemine ja/või krussis karva teke (mõlemad on standardis kirjeldatud kui vead; karvkate on pikk ja/või laines, rohkearvuline, puhevil) ning karvastruktuuri muutumine tõule mittevastavaks;
3. lühikarvalise bernhardiini puhasaretusel lüheneb saba pikkus (standardi järgselt peab saba viimane lüli olema vähemalt kannaliigese kõrgusel, mitte sellest kõrgemal), ilmnevad muutused välimuses, mistõttu koer ei vasta enam standardile;
4. väheneb geneetiline varieeruvus.

Kutsikate erisamine

Kutsikad sünnivad vaid alusakarvalaadse pehme kutsikakarvastikuga, mis hakkab vahetuma täiskasvanu karvastiku vastu ja see protsess kestab kuni 12 kuud.
Kehtiv tõustandard kirjeldab mõlema variatsiooni karvkatet alljärgnevalt:
1. Lühikarvaline variatsioon (Stockhaar, kahekordselt kaetud): Kattekarv tihe ja sile, tihedalt liibuv ja kare. Aluskarva on palju. Kintsud väheldaste pükstega. Saba on kaetud tiheda karvaga.
2. Pikakarvaline variatsioon: Keskmise pikkusega sirge kattekarv rikkaliku aluskarvaga. Näoosa ja kõrvad on kaetud lühema karvaga; puusadel ja laudjal on karv enamasti veidi laineline; esijalad on narmaslippudega; kintsud on tugevate pükstega; saba kohev.
Neist olulised tunnused lühi- ja pikakarvaliste kutsikate eristamisel on järgmised:
1. Karvkate kõrvadel: tõustandard ütleb, et „kõrvad on kaetud lühema karvaga”- seda tuleb mõista võrrelduna pikakarvalise bernhardiini üldise karva pikkusena, mitte võrreldes lühikarvalise bernhardiiniga. Pikakarvalisel kutsikal on karvad kõrvadel oluliselt pikemad kui lühikarvalisel kutsikal, seda kuni „lokikeste” moodustumiseni kõrvadel. See tunnus on tavaliselt välja kujunenud 4. elunädala lõpuks. Erinevust vaata allpool toodud fotodelt.
2. Saba: lühikarvalise bernhardiini saba karvad on tihedad ja hästi liibunud, pika-karvalise bernhardiini saba on kohev. Tavaliselt eristatav peale 4. elunädalat.
3. Narmaslipud: pikakarvalise bernhardiini esijalad on narmaslippudega, see tunnus kujuneb välja tavaliselt ca 11. elunädalaks.
4. Püksid: lühikarvalise bernhardiini kintsud on kaetud väheldaste „pükstega”, pikakarvalisel bernhardiinil on „püksid” tugevalt väljendunud. Karvapikkuse erinevus on ca 3 cm. See tunnus kujuneb välja tavaliselt ca 11. elunädalaks.
5. Üldine karvastruktuur: tavaliselt hakkab see kujunema hiljemalt 12. elunädalal.

Lühi- ja pikakarvaline kutsikas.

Kasutatud materjalid:
FCI – Standard Nr. 61 ST. BERNHARDSHUND (BERNHARDINER).
Antonio Morsiani „Der Bernhardiner” Kynos, 1995.
Albert De la Rie „The Saint Bernard Classic.” Kansas City, 1974.
R. D. Crawford, Glenda Loomis „The-Journal-of-Heredity- 69-266-267- 1978” The Journal of Heredity 69:266-267, 1978.
Das Naturhistorische Museum der Burgergemeinde Bern „Saint Bernard Dog” (vaadatud 02.10.2016).
Hans Räber “Die Schweizer Hunderassen” Schweizerische Kynologische Gesellschaft, 2008
Albert Heim „Geschichte des St. Bernhardshundes.” Schweizerische St. Bernhardsklub, 1927.
Vikipeedia: Coat (dog)
Vikipeedia: Dog coat genetics
Vikipeedia: St. Bernard (dog)

Kaspar Rammo
18.10.2017
Täiendatud: 16.05.2018