Soovitused kasvatajale

NB! Tegemist ei ole aretuseeskirjaga!

A. lühi- ja pikakarvalise bernhardiini tõuvariatsioonide segamine:

Lühi- ja pikakarvalise bernhardiini ristamine on keelatud FCI ringkirjaga 36/1973, mis keelab ühe tõu erinevate variatsioonide omavalhelise ristamise, kui selle tõu erinevad variatsioonid kandideerivad rahvusvahelistel näitustel eraldi CACIB’ile.

Mõistetest “lühikarvaline bernhardiin” ja “pikakarvaline bernhardiin” arusaamiseks on vaja teada, et lühi- ja pikakarvaline bernhardiin ei erine teineteisest mitte karvapikkuse vaid karvastruktuuri poolest.
Mõiste “lühikarvaline” on tuletatud tõlkesõnast “stockhaarig”. Kuigi kõige tüüpilisem tõlge väljendile “stockhaarig” on lühikarvaline (või „stockhaar“ tõlgitakse pehme karvana), annab “Trilingual Pocket Dictionary of Canine Terminology”, mis on välja antud 1991. aastal Viinis, “stockhaarig” vasteks “double coated” (kahekordselt kaetud). Saksakeelses bernhardiinisõnavaras ei tehta vahet väljenditel “kurzhaarig” ja “stockhaarig” ning põhimõtteliselt võib “stockhaarig” tõlkida ka kui “lühikarvaline”. Tegelikult tuleks kõik bernhardiinid liigitada kas pikakarvalisteks või “double-coated” (või ka “rough-coated”), millest põlvnevadki pikakakarvalised bernhardiinid. Ideaalis peaks lühi- ja pikakarvalise bernhardiini karvapikkus olema enamvähem võrdne (A. Morsiani “Der Bernhardiner”).

Bernhardiinidel põhjustab kummagi tüübi puhasaretus mitmeid probleeme, nagu näiteks:
1.tüübikadu (lihtustatult öeldes tekib kaks uut tõugu ja neist kumbki ei vasta enam bernhardiini standardile, seda nii lühikarvalise bernhardiini puhul, kes hakkab sarnanema koerale keda tuntakse ka nimetusega “Swiss Catle dog” ja oli levinud Shveitsis kui tavaline õuekoer; kui ka pikakarvalise bernhardiini puhul, kes on geneetiline hübriid erinevatest tõugudest, ning kelle puhasaretus võib viia mittevastavuseni standardis kirjeldatud koerale),
2.pikakarvalise bernhardiini puhasaretuse tagajärjeks on avatud silma kujunemine ja/või krussis karva teke (mõlemad on standardis kirjeldatud kui vead; karvkate on pikk ja/või laines, rohkearvuline, puhevil- mitte seljale liibuv ehk nn. “tsau-tsau karv”) ning karvastruktuuri muutumine tõule mittevastavaks,
3.lühikarvalise bernhardiini puhasaretusel lüheneb saba pikkus (standardi järgselt peab saba viimane lüli olema vähemalt kannaliigese kõrgusel, mitte sellest kõrgemal),ilmnevad muutused välimuses, mis ei vasta enam FCI standardile.
4.väheneb geneetiline mitmekesisus.
Seetõttu on Šveitsi Künoloogilise Ühingu (Schweizerischen Kynologischen Gesellschaft) taotlusel FCI poolt vastu võetud juhend nr 16 (10.09.1975), mis reguleerib lühi- ja pikakakarvalise bernhardiinide segaaretust. FCI juhend nr 16 (10.09.1975)tõlge on kättesaadav siit.

Hädavajalik on kasutada pikakarvalise bernhardiini aretuses lühikarvalist bernhardiini vähemalt igas kolmandas põlvkonnas (Dr. Antonio Morsiani “Der Bernhardiner”). Samuti tagab sage lühi- ja pikakakarvalise bernhardiini omavaheline paaritamine (mõlemal karvatüübil) ühtlustatud ja õige karvapikkuse ning karvastruktuuri. Tõu kodumaa tõuorganisatsiooni soovitused lühi- ja pikakarvaliste bernhardiinide tõuvariatsioonide segamiseks ja tõlge.
Šveitsi bernhardiinide Klubi juhised bernhardiiniaretajatele ja tõuklubidele terves maailmas, mida toetab WUSB, peab lühi- ja pikakarvalise ristandaretust antud hetkel (2008..2009) hädavajalikuks.

B. teist tüüpi bernhardiini (mitte FCI standardi järgse) aretuses kasutamine:

Inglise standard: siin analüüsime „klassikalist inglise tüüpi“, mis erineb sellest tüübist, mida tõu kodumaal eelistatakse, eelkõige pea osas.
Sellele tüübile on iseloomulik suur kasv ja mass koos suurepärase luustruktuuriga, tasakaal kere ja jäsemete vahel, küünarnukini ulatuv rind, märkimisväärne suurus, mis ületab vahel 90 cm, isased kaaluvad 90…100 kg. Kasukas on väga tihe ja sile, valgel karval esinevad mustad või tumedad plekid ning mask on väike või puudub täielikult.

Pea: nurk koljulae ja ninajoone vahel on vale või puudub täielikult.

“Konvergentne” nurk koljulae ja ninajoone vahel ideaaltüüpi koeral

“Paralelism” (vana inglise tüüp), FCI standardi järgi viga, nurk koljulae ja ninajoone vahel puudub

“Divergency” (vana inglise tüüp), FCI standardi järgi viga, nurk koljulae ja ninajoone vahel vale

(Joonise autor on Dr. Antonio Morsiani)

Pea väga massiivne, ruutja koonuga, suurepärase sügavusega, nina on lai ja nurgeline, nasaalne sild pole alati lame, ees ja külgedelt rõhutatud kortsud, lõuad on tugevad ja väga robustsed. Käär või tanghambumus. Taanduv stop, pigem lame lõualihas, laiad, korralikult asetsevad kõrvad. Ilme on alati lahke. Suur lott, küllaltki pikk kael. Ribid on hästi arenenud kõigis kolmes suunas. Kõht on küllaltki otse, tagaosa on pikk ja tihti nõgus. Käpad on äärmiselt tugevad. Kassikäpp. Väga hästi arenenud kintsud. Liikumisviis tavaline, kergelt ärev.

Ameerika standard: suurima kriitika osaliseks on USA bernade puhul saanud jäsemete lühidus (vahemaa küünarnuki ja maa vahel on sageli vähem kui 50 % turjakõrgusest), väiksem kasv ja madalam raskuskese, mis eristab neid tugevalt eriti vanast shveitsi bernatüübist, samuti uuest šveitsi tüübist, samuti ka mõlemast saksa tüübist.
Aga kõige kritseeritavam onameerika tüüpi berna (kere) ülesehitus, mis toob nad lähemale rohkem SLK’le kui kõrgmäestiku koerale. Valed nurgad taga ja lai, tugevalt längus laudjas, nagu on omane SLK’le (Saksa lambakoer) või isegi veel rohkkem längus.
Nina väike ja ümar, kõrvad asetsevad madalal kuna kolp ei ole õige kujuga. Pea näib infantiilne, mistõttu tihti ameerika tüüpi kirjeldatakse kui suurt kutsikat. Koon lühike, ja ümaravõitu.

Ülal: õigete nurkadega berna

All: Ameerika tüüpi berna nurgad, ei vasta FCI standardile.

(Joonise autor on Dr. Antonio Morsiani)

Aretusklubi ei soovita kasutada aretuses inglise või ameerika tüüpi bernhardiine, või bernhardiine kelle teise või kolmanda põlvkonna eelasete seas on inglise või ameerika tüüpi bernhardiine kuna:
*inglise või ameerika tüüpi bernhardiin ei pruugi vastada FCI standardile (Ühendkuningriigis ,sealhulgas ka Kanadas ja Austraalias, Iiri Vabariigis ja Ameerika Ühendriigis ei ole kasutusel FCI standard bernhardiinidele, mis hakkas kehtima 2004 aastal; neis riikides on oma standard, mis ei vasta FCI standardile) ja omada õiget tõutüüpi. Kahtluste tekkimisel oma koera suhtes külasta aretuskontrolli,
*erinevate tõutüüpide segamine võib anda ootamatuid ja mittesoovitud tulemusi. Pärilikkuse reegleid arvesse võttes, on loodud eeldused, et terve pesakond või osa sellest, ei sarnane tõu kodumaa poolt määratud tüübile ja/või FCI uuele standardile.
Tulemused võivad avalduda juba esimeses põlves, kuid võivad avalduda ka järgmistes põlvedes, mis nullivad Teie töö ja püüdlused tegutseda aretuse eesmärke silmas pidades ja neid järgides.
*ameerika tüübil võivad valed nurgad põhjustada terviseprobleeme liigestes (muutunud on vaagna ja põlve vaheline nurk, põlve asend ja kannaliigese asend).

C. Piirangud:

1. Isasel koeral ei tohi paarituse hetkel olla EKL tõuraamatus järglasi rohkem kui 35,

Efektiivne populatsioonimaht on näitaja, mille abil saab võrrelda populatsiooni käitumist ning geneetiliste protsesside toimumist võrdluses „ideaalse“ panmiktilise populatsiooniga. Panmiktiline populatsioon on selline populatsioon, kus kõik isendid ristuvad vabalt ning valikut ei toimu. Kui efektiivne populatsioonimaht on alla 100(vt: Katariina Mäki. Pienten populaatioiden jalostus., tõlge siin.), loetakse populatsioon väga kriitilises seisus olevaks ja kui alla 500, siis loetakse populatsioon kriitilises seisus olevaks.

Efektiivse populatsioonimahu arvutamisel kasutatakse valemit:

4*Nm*Nf

Ne =———————————

(Nm*Nf )

kus Ne on efektiivne populatsioonimaht, Nm on aretuses kasutatud isasloomade arv ja Nf aretuses kasutatud emasloomade arv.
Efektiivne populatsioonimaht on tähtis vahend, mida kasutatakse aretajate töö tegeliku tulemuse hindamisel – kas populatsioon on piisav, et ära hoida geneetilise mitmekesisuse tõsist kahanemist. Populatsioonis toimub kiire keskmise lähisuguluse kasv ning geneetilise mitmekesisuse kadumine (homosügoodistumine). Efektiivne populatsioonimaht ei tähenda mitte isendite arvu populatsioonis, vaid võtab selle asemel arvesse nö idealiseeritud populatsiooni.
Idealiseeritud populatsioonis on aretusloomade arv ajas muutumatu ja mõlemas soos võrdne. Loomi ei selekteerita, impordita ega ekspordita, ning nad paarituvad juhuslikult. Seda kõike ei juhtu kunagi reaalses populatsioonis, kus aretuses kasutatavate isaste arv on tavaliselt väiksem kui emaste arv. Efektiivset populatsioonimahtu vähendab drastiliselt see, kui kasutatavate isaste arv on madal, sest efektiivne populatsiooni suurus ei saa kunagi olla suurem kui neljakordne arv selle soo esindajaid, kumba vähem kasutatakse. Näiteks kui 10 isast kasutatakse 1000, 10000 või ka 50000 emase kohta, siis ei ole efektiivne populatsiooni maht ikkagi suurem kui 4 x 10 — ehk siis 40.
Eeltoodu põhjal on vaja tagada et aretusisaseid üle ei kasutataks, kuna see võib omakorda põhjustada “matadoor isase” efekti. Matadoor isase efekti puhul ei ole välistatud, et me kanname oma populatsioonis edasi nn varjatult esinevaid defektseid geene ning oleme lisanud need defektsed geenid väga väga suurele arvule järgmise põlvkonna isenditest (kes kõik on matadoor isase järglased). Ja vähendame samas ka geneetilist mitmekesisust.
Soovituslik on, et aretusisasel võib olla järglasi tema eluaja jooksul kuni 5% kogu tõu populatsioonist selles riigis produktiivses perioodis (bernhardiinidel puhul loetakse selleks üldjuhul 5 aastat, st 2…7 eluaasta). Või alternatiivina kuni 25% registreeritud kutsikatest ühe aasta jooksul – ka siin tuleb jälgida produktiivset iga. Võimalusel soovitatakse minna 2% peale kutsikate arvust produktiivses eas (kui pole muid piiravaid tegureid, mistõttu tuleks lubada rohkem järglasi).
Eesti sündis 5 aasta (vahemikus 2003…2007) jooksul keskmiselt 141 kutsikat aastas, siis 5 aasta peale teeb see 705 kutsikat, seega 5% 705-st või 25% 141-st oleks ca 35 kutsikat aretusisase eluaja jooksul. On loomulikult parem, kui suudetaks saavutada 4% või 3% ühe isase kohta populatsioonis(st ca 21 järglast aretusisase eluea jooksul). Sel juhul jääks mõne aasta pärast tekkiva riski (defektsete geenide esinemissagedus) oht märksa väiksemaks ja oleks oluliselt lihtsam ka kiiresti tekkida võivatele ohtudele (geneetilisi haigusi edasikandvad liinid) reageerida. Kui piirata isase järglaste arv ideaalseks (2% kogu tõu populatsioonist), siis võiks ühel aretusisasel olla kuni 14 järglast.

Bernhardiinide efektiivse populatsioonimahu muutus Eestis aastatel 1996…2008 ja 13 aasta kogu efektiivne populatsioonimaht (KOKKU).

2. aretuses tohib kasutada ainult bernhardiine, kellel on läbitud iseloomutest ja aretuskontroll positiivse tulemusega,
3. aretuses tohib kasutada ainult bernhardiine, kellel on puusaliigese düsplaasia A või B ja küünarliigese düsplaasia 0 või 1,
4. erandjuhul võib aretuses kasutada bernhardiine, kellel on puusaliigese düsplaasia C või küünarliigese düsplaasia 2 paaritades neid bernhardiiniga, kellel on puusaliigese düsplaasia A või B ja küünarliigese düsplaasia 0; kui kasutate aretuses bernhardiini, kelle on puusaliigese düsplaasia C, siis veenduge et tema vanemate ja/või vanavanemate puusaliigese düsplaasia pole D või E,
5.  kasvatajal peab olema registreeritud kennelnimi.