FCI standard nr 61
Standardi tõlge on kinnitatud EKL Juhatuse poolt, protokoll nr 15, 13.06.2018.
BERNHARDIIN
(ST. BERNHARDSHUND (BERNHARDINER))
TÕLGE: Mariann Rammo ja Kaspar Rammo tõlge saksakeelsest originaalist.
PÄRITOLU: Šveits.
AMETLIKU KEHTIVA STANDARDI AVALDAMISE KUUPÄEV: 04.04.2016.
KASUTUS: Seltsi-,valve – ja õuekoer.
FCI-KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2 Pintserid ja snautserid, molossid, šveitsi mäestiku- ja karjakoerad.
Alarühm 2.2 Molossid. Mäestikukoerad.
Ilma töökatseteta.
LÜHIKE AJALOOLINE ÜLEVAADE:
11. sajandil rajasid mungad Suurde Püha Bernardi kurusse, mis asub 2469 meetrit merepinnast kõrgemal, hospiitsi puhkepaigaks reisijatele ja palveränduritele. Seal peeti alates 17. sajandi keskpaigast suuri mäestikukoeri valve- ja kaitsekoertena. Selliste koerte olemasolu on dokumenteeritud pildiliselt alates 1695. aastast ja hospiitsi kirjalikes dokumentides 1707. aastast. Koeri hakati peagi kasutama seltsikoertena ja eriti lumes ja udus ära eksinud reisijate päästekoertena. Paljudes keeltes avaldatud kroonikad arvukatest koerte poolt „valgest surmast” päästetud inimeludest ja suulised teated aastal 1800 koos Napoleoniga mäekuru ületanud sõduritelt levitasid 19. sajandil üle kogu Euroopa bernhardiinide, tollel ajal Barry-koerteks kutsutute, kuulsust. Legendaarne koer „Barry“ sai päästekoera epitoomiks. Bernhardiinide otsesed eellased olid selle piirkonna suured karjakoerad, kellest mõne generatsiooni jooksul kindla ideaaltüübi poole püüeldes aretati tänapäevane tõug.
Berni lähedalt Hollingenist pärit Heinrich Schumacher oli esimene, kes 1867. aastal hakkas pidama põlvnemistabeleid oma koerte kohta.
1884. aasta veebruaris alustati „Schweizerisches Hundesstammbuch“’i (SHSB), Šveitsi koerte tõuraamatu, pidamist. Kõige esimene sissekanne oli bernhardiin „Leon“ ja 28 järgnevat sissekannet puudutasid samuti bernhardiine. 15. märtsil 1884 asutati Basle´s Schweizerische St. Bernhardsclub (Šveitsi Bernhardiini Klubi). 2. juunil 1887 toimunud rahvusvahelisel künoloogiakongressil tunnistati bernhardiin ametlikult Šveitsi koera tõuks ning kinnitati tõustandard. Sellest ajast peale on bernhardiin Šveitsi rahvuskoer.
ÜLDMULJE:
On kaks variatsiooni bernhardiine:
lühikarvaline variatsioon (Stockhaar, kahekordselt kaetud) ja
pikakarvaline variatsioon.
Mõlemad variatsioonid on märkimisväärse suurusega ja suursuguse väljanägemisega. Neil on harmooniline, võimas, tugev ja muskliline keha koos väljapaistva pea ja ärksa näoilmega.
TÄHTSAD PROPORTSIOONID:
Ideaalne turjakõrguse suhe kehapikkusesse (mõõdetuna õlaliigesest istmikunukini) – 9: 10.
Ideaalset turjakõrguse ja rinnasügavuse suhet vaata allolevalt jooniselt.
Pea kogupikkus on veidi suurem kui 1/3 turjakõrgusest.
Koonu sügavuse (mõõdetuna koonutüve kohalt) ja koonu pikkuse suhe on napilt 2 : 1.
Koonu pikkus on veidi pikem kui 1/3 pea kogupikkusest.
KÄITUMINE / ISELOOM:
Iseloomult sõbralik. Temperament rahulikust elavani; valvas.
PEA: Võimas, väljapaistev ja väga väljendusrikas.
PEAPIIRKOND:
Kolju: Tugev, lai, profiilis ja eest vaadatuna veidi ümar. Kui koer on erutatud, moodustavad kõrvade kinnituskohad ja koljulagi sirge joone, mis langeb õrna ringiga tugevalt arenenud põsesarnadele. Laup langeb järsult koonu suunas. Kolju tagaosa on keskmiselt arenenud, samas kolju silmapiirkonna nukid on tugevalt arenenud. Kolju esiosa, mis algab lauba algusest, on hästi arenenud. Laubalõikelt algab ja piki keskjoont üle lauba kulgeb kuklakühmu suunas otsmikuvagu.
Otsmikunahast moodustuvad silmade kohale otsmikuvaoga ristisuunalised vähemärgatavad nahavoldid, mis tulevad erutuse korral selgemalt esile.
Stop (üleminek laubalt koonule): selgelt eristatav.
NÄOPIIRKOND:
Nina: Must, lai ja nurgeline. Ninasõõrmed on hästi avatud.
Koon: Keskmise laiusega, ninaselg sirge, kergelt kortsuline.
Mokad: Mokaservad on pigmenteerunud, musta värvi. Ülamokad on hästi arenenud, täidlased ja mitte liialt rippuvad, moodustades nina suunas laia kaare. Suu nurgad jäävad nähtavaks.
Lõuad / Hambad: Lõualuud on laiad, tugevad ning nad on ühepikkused. Hästi arenenud, korrapärane ja täielik käär- või otsehambumus. Suu hästi sulguv, lõikehammaste vahele ei tohi jääda tühja ruumi. PM1 (premolaar 1) ja M3 puudumine on tolereeritav.
Silmad: Keskmise suurusega, laia ja kõrge asetusega. Värvilt tumepruunist pähkelpruunini. Keskmiselt sügava asetusega sõbralik näoilme. Eelistatud on loomulik, tihedalt liibuv silmalaug. Lubatud on väga väike nii alumise kui ka ülemise lau lahtine nurk, millest on punast limaskesta väga vähe näha. Silmaümbrused peavad olema täielikult pigmenteerunud.
Kõrvad: Keskmise suurusega kõrge ja laia asetusega. Tugevalt arenenud ääred. Kõrvalehed kergelt liikuvad, kolmnurksed, ümarate otstega. Kõrvade tagaservad on kergelt üleval seisvad ja eesservad on põskede vastu liibunud.
KAEL: Tugev ja piisava pikkusega. Kurgu- ja kaelalott keskmiselt arenenud.
KEHA:
Üldilme: Üldmuljelt imposantne, harmooniline, kompaktne ja hästi lihaseline.
Turi: Selgelt väljendunud.
Selg: Lai, tugev, kindel; seljajoon kulgeb turjast puusadeni sirgelt ja horisontaalselt.
Laudjas: Pikk, veidi laskuv, läheb sujuvalt üle sabatüveks.
Rind: Rinnakorv on suhteliselt sügav ja hästi kaarduvate roietega, olemata tünnikujuline; ei ulatu küünarliigestest allapoole.
Kõht ja alajoon: Tagasuunas veidi ülestõmbunud.
SABA: Saba on hästi kinnitunud, tüvest lai ja tugev ning pikk ja raske. Saba viimane lüli peab ulatuma vähemalt hüppeliigeseni. Rahulikus olekus ripub saba otse allapoole või on kergelt ülepoole kerkinud keha alumise kolmandiku tasemelt. Liikumisel tõuseb saba ülespoole.
JÄSEMED:
ESIJÄSEMED:
Üldilme: Esijalad on eestvaates sirged ja paralleelsed. Seisang on suhteliselt lai.
Õlad: Labaluud on kaldus asetusega, lihaselised ja hästi kinnitunud.
Õlavarred: Labaluudest pikemad; labaluu ja õlavarre vaheline nurk ei tohi olla liiga nüri.
Küünarliigesed: Hästi liibuvad.
Küünarvarred: Sirged, tugeva luustikuga, kuivade lihastega.
Kämblad: Eestvaates vertikaalselt küünarvarre pikendusena; külgvaates kerge nurga all.
Esikäpad: Laiad; tugevate, tihedalt liibuvate ja hästi kumerduvate varvastega.
TAGAJÄSEMED:
Üldilme: Tagajäsemed mõõdukate nurkadega ja lihaselised; tagant vaadatuna paralleelsed ja mitte liiga kitsa asetusega.
Reied: Jõulised, lihaselised, laiade kintsudega.
Põlveliigesed: Hästi nurgestunud, ei välja- ega sissepoole pööratud.
Sääred: Kaldu asetusega ja küllaltki pikad.
Kannaliigesed: Kergelt nurgestunud ja kindlad.
Pöiad: Tagantvaates püstise ja paralleelse asetusega.
Tagakäpad: Laiad; tugevate ja tihedalt liibuvate ning hästi kumerduvate varvastega. Lisavarvastesse võib suhtuda sallivalt senikaua, kuni need ei sega liikumist.
LIIKUMINE: harmooniline ja hoogne liikumine hea tagajalgade tõukega, selg jääb liikumisel stabiilseks ja kindlaks. Esi- ja tagajalad liiguvad sirgjooneliselt.
KARVKATE:
Karv:
1. Lühikarvaline variatsioon (Stockhaar, kahekordselt kaetud): Kattekarv tihe ja sile, tihedalt liibuv ja kare. Aluskarva on palju. Kintsud väheldaste pükstega. Saba on kaetud tiheda karvaga.
2. Pikakarvaline variatsioon: Keskmise pikkusega sirge kattekarv rikkaliku aluskarvaga. Näoosa ja kõrvad on kaetud lühema karvaga; puusadel ja laudjal on karv enamasti veidi laineline; esijalad on narmaslippudega; kintsud on tugevate pükstega; saba kohev.
Värvus: Alusvärv on valge, millel on: väiksemad või suuremad puhta punase laigud (Plattenhund – koer „plaatidega”) või terve üleni punane kuni tumepunane mantel, mis katab selja ja küljed (Mantelhund – koer mantliga) või rebitud punakaspruun mantel (Zerrissener Mantel – rebitud mantel, punakaspruunist kattest on läbi murdnud valged laigud).
Lubatud on ka vööndiline punakaspruun kattevärv. Pruunikaskollane kattekarv on tolereeritav. Soovitav on tume ääristus peas. Kerge mustjas looritus kehal on sallitav.
Nõutavad valged värvimärgised: Rind, käpad, sabaots, koonuvõru, lauk ja laik kuklal.
Soovitavad värvimärgised: Valge kaelus. Sümmeetriline must mask.
SUURUS:
Turjakõrgus:
Miinimumkõrgus isastel: 70 cm.
Miinimumkõrgus emastel: 65 cm.
Maksimumkõrgus isastel: 90 cm.
Maksimumkõrgus emastel: 80 cm.
Koertel, kelle turjakõrgus on lubatust suurem, ei tohi hinnet alla võtta seni kuni nad on säilitanud harmoonilise üldmulje ja nende liikumine on korrektne.
VEAD: Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodust tuleb lugeda vigadeks, mille aste hindamisel sõltub otseselt kõrvalekalde ulatusest.
Sootunnuste puudumine.
Ebaharmooniline üldmulje.
Liialt lühike või liialt pikk koon.
Väljapoole rippuvad alamokad.
Hammaste puudumine v.a. PM 1 (premolaar 1) ja M3. Väikesed hambad (eriti lõikehambad).
Kerge ülehambumus.
Heledad silmad.
Liialt avatud silmalaud.
Nõgus või kühmus selg.
Laudjas on turjakõrgusest kõrgem või madalam.
Selja kohal rõngas saba.
Nõutud värvimärgiste puudumine.
Väär liikumine.
Krussis karv.
Mittetäielik pigmenteerumine või täielik pigmendi puudumine ninal, ninaümbruses, mokkadel või lauservadel.
Vale alusvärv, näiteks punakaspruunid täpid või pritsmed valgel.
RASKED VEAD:
Keha suurusega võrreldes liiga lühikesed jalad (lühijalgsus).
Tugevad voldid peas ja kaelal.
Kõverad või tugevalt väljapoole pööratud esijalad.
Liialt nurgestunud, X– või O jalad.
DISKVALIFITSEERIVAD VEAD:
Agressiivsus või rõhutatud argus.
Kõik selgelt psüühiliste kõrvalekalletega või käitumishäiretega koerad tuleb diskvalifitseerida.
Nõrk iseloom.
Alahambumus, selgelt väljakujunenud ülehambumus.
Sinine silm (klaassilm).
Ektroopium, entroopium.
Üleni valge või üleni punakaspruun karvkate (alusvärvi puudumine).
Igasugust teist värvi karvastik, pigmendita ninasõõrmed.
Miinimumist madalam turjakõrgus.
N.B.
Isastel peab olema kaks nähtavalt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.
Ainult funktsionaalselt ja kliiniliselt terveid koeri, oma tõu tüüpilisi esindajaid, tohib aretuses kasutada.
